Autorid: Rebeka Stranberg, Julia Umukoro
Kooliprojekti raames on autorite poolt koostatud kirjalikud intervjuud töötavate tegevusterapeutide kogemuslugudega. Intervjuude eesmärk on tutvustada tegevusterapeutide igapäevatööd, töö eripärasid ning tuua esile tegevusteraapia praktilist väärtust erinevates valdkondades. Intervjueeritavad on andnud nõusoleku kasutada oma nime esitähti, kuid täisnimed jäävad anonüümseks.
***
Kuidas te jõudsite tegevusteraapiani?
Ühel elumuutval päeval jäin vaatama ja kuulama televisioonis intervjuud ühe tegevusteraapia tudengiga. Kuulsin esimest korda, et selline eriala on olemas, ning pärast sukeldumist internetiavarustesse tagasiteed endisesse “normaalsusesse” enam ei leidnud. Mitme aasta pärast lõpetasin kõrgkooli “diagnoosiga” tegevusterapeut.
Millise kliendirühmaga te hetkel töötate?
Töötan erinevas eas laste- ja noortega ning nende vanematega.
Kas olete oma karjääri jooksul kliendirühma vahetanud? Miks just see rühm?
Ei. Kõige inspireerivamad ja siiramad kliendid. Mulle sobib rutiin, mis sisaldab igapäevaseid väljakutseid ja üllatusi.
Kui kaua olete töötanud tegevusterapeudina?
Peaaegu seitse aastat.
Millised on peamised väljakutsed teie töös?
Minu jaoks on keeruline, et info ja abi liikumine sektorite (tervishoid, haridus, sotsiaal) vahel on aeglane, killustunud ja/või takistatud.
Mis on teid tegevusterapeudi töös kõige rohkem üllatunud?
Mind on kõige rohkem üllatanud selle töö laiahaardelisus. Ei ole olemas ühtegi valdkonda, kuhu tegevusteraapia ei ulatuks, sest tegeleme kõige ehedamal viisil elamise endaga.
Mis teile oma töö juures kõige rohkem meeldib?
Koosloomine.
Millised on levinud kliendi eelootused või väärarusaamad tegevusteraapia kohta?
Enamjuhul eelootused ja väärarusaamad puuduvad, kuna eriala ei tunta.
Kui teadlikud on inimesed teie arvates tegevusteraapiast? (Soovi korral võib täpsustada: kas teadlikkus on ajas muutunud?)
Teadlikkus on kesine ja see ei ole ajas minu arvates muutunud.
Millised on teie igapäevased tööülesanded?
Terapeutiline töö (hindamine, planeerimine, ettevalmistus, läbiviimine), vanemate toetamine ja laiema võrgustiku nõustamine, dokumenteerimine, meeskonnatöö, töövahendite- ja materjalide hankimine või valmistamine, enesereflektsioon.
Mida on tegevusteraapia eriala õppimine teie igapäevaellu kaasa toonud?
Tegevusteraapia on õpetanud mind nägema nähtamatuid seoseid. Ma ei vaata enam asju eraldiseisvalt – mõistan, et inimese heaolu sõltub tema füüsilise, sotsiaalse ja vaimse maailma kokkukõlast.
Kas on muutunud teie vaated või lähenemine olukordadele?
Mõlemad.
Kas on midagi, mida sooviksite, et uued kliendid teaksid enne teraapiasse tulekut?
Sellest saab nende lemmikteraapia.
Kuidas hindate tegevusteraapia olukorda Eestis?
Töö käib, eriala areneb ja tegevusterapeute tuleb järjest juurde, mis on suurepärane saavutus, kuid laiemalt meie eriala potentsiaali tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussektoris veel ei mõisteta.
Mida tuleks teie arvates süsteemselt parandada (nt ressursid, teadlikkus, klienditeekonnad)?
Enne kui ootame, et ühiskond või teised sektorid meid mõistaksid, peame ise oma professionaalset väärtust enesekindlalt kommunikeerima.
Mida soovitaksite tulevastele tegevusterapeutidele?
Säilitage uudishimu ja holistiline vaade. Tegevusterapeudi jaoks on esmaoluline inimene ja tema lugu mitte diagnoos. Kriitiline on väärtustada iseennast! Võtke vastutus oma tööelu korraldusliku poole eest. Mitte keegi teine ei tea paremini kui sina ise, kui palju vajad selgust, puhkust ja tasu, et hoida oma sisemist ressurssi. Vaid iseenda vajadusi austades saame pakkuda püsivat ja kvaliteetset tuge neile, kes seda meie käest ootavad.